
Meie Tõde on piiratud teadvuse teadlikkusega!
**
Tõeliselt igavikulisi hetki elus kirjutatakse Hinge emotsioonide tindiga!
**
Üks hetk teises reaalsuses võib kesta mitme esimese elu aja pikkuselt. Kolmas reaalsus aga on üldse väljaspool ajamõõdet, läbides igavikuliselt oma nähtamatu lainetusega kõiki hinge olemise aspekte kõiksuses.
**
Surm, mu printsess, teeb nii, et alles jäänud Hing kolib ümber uude kehastusse, sa sünnid uue inimesena ja tasapisi, nii kuidas sinu tajud kohanevad oleva taustsüsteemi olude ja sagedusega, häälestudes tajuma selle asukoha reaalsust, hakkad vaikselt ärkama oma uues kehas uue inimesena, olles kui ümmargune null.
**
Ühel päeval avastad sa peegli ees oma peegelpildi ja see meeldib sulle ning ennast vaadates ei ole sul ühtegi kahtlust, et see pole sina, sest sinu jaoks ei ole midagi muud peale selle elu mälestuste ja hetke, mis alles loob ja korjab oma uut energiat, kududes seda vaikselt mälestuste lõngaks hingesüdamiku ümber.
**
Hetkes saab olla siis, kui sinu kaks olemust on ühendatud hinges. Siis muutub hetk HETKEKS. Kuni sinnani on see lihtsalt üks teekond Alguse ja Otsaga.
**
See oli lõputu rada läbi Esimese, Teise ja Kolmanda Reaalsuse. Südamega rada teadmiste ja tõe suunas, eesmärgiga jõuda koju! Iga sõdalane leiab endale oma raja, millel on süda, kus on hing ja see juhib teda niikaua, kuni ta on saanud rajaga üheks. See rada ei lõppe enam iial. See on rada lõpmatusse, igavikku, mis teeb sind vabaks, andes teadvusele ajatu olemise kõiksuses.
**
Iga sõdalane jõuab varem või hiljem kõiksuse piirile ja seal palutakse tal öelda taotlus – milline on taotlus, seda ei tea keegi. Ainult jõul on aimu, milline see olema saab, sest tema on ainuke, kes näeb sind läbi kotka silmade ja teab sinust rohkem, kui ei keegi teine kogu Universumis.
**
Reeglina hävitab inimene enesetapuga oma hinge. Hinge hävitamine on justkui suure kristallmuna mahapillamine, mis puruneb tuhandeteks kildudeks. Paljude enesetapjate hing on selline juba siia ilma sündides – kildudeks, eelmiste elude lõpuleviimata asjade tagajärjena.
**
Muinasjuttude ja päriselt olnud asjade taasesitamise vahe on selles, et päriselus ei ratsuta viimasel hetkel printsid valgetel hobustel abikätt ulatama. Päriselus oled sa üksi iseenda sisemuses omaenda hirmudega, elades päriselt kaasa jõuga juttude hetkedele, nagu toimuks see kõik sinuga.
**
Don vaatas seda öelnud Lualoket kavala ilmega ja küsis: „Tead sa, mis on inimeste elus suurimad mured?“ ja jätkas vastust ära ootamata, „neil on kas liiga palju raha või liiga vähe, liiga palju armastust või liiga vähe, liiga palju mõistust või liiga vähe… Kõige suurema tõuke nendesse äärmustesse annab see, et iga inimene tahab olla keegi.
KEEGI.
Inimene püüab kõigest väest olla tähtis ja silmapaistev, tark, ilus, alati teistest parem, imetledes elust tagasi peegelduvat ego varju, aga mõistmata, et just püüdes olla KEEGI, kaotab ta oma unikaalsuse ja on kõike muud kui tema ise. Tema mõte, tegu ja sõna pole enam üks.
**
„Kõik inimesed sünnivad siia maailma kindla eesmärgiga, ülesandega, ja igaühel neist on Hing,“ jätkas Eljo. „Hing energeetilise suurusena ei ole muud, kui jumaliku algallika jõuga kokkupakendatud teadmistekogum kõikidest eludest, tegudest, tunnetest, teadmistest.
**
Igast elatud elust saad sa pärast oma surma kaasa võtta ainult kõige olulisema selles elus läbielatu – õppetunni, mida kindlasti tahad mäletada ja oma järgmistes kehastustes kasutada.
**
Me võime lahterdada maailmu siin- ja sealolevaks ning uskuda, et kõik need reaalsused on eraldatud pika valgusaastate paksuse müüriga, kuid see pole nii. Meie jämefüüsiline maailm allub otse astraalse maailma seaduspärasustele; minevik, käesolev hetk ja tulevik, need on kõik ühes ja samas hetkes, kuid erinevatel sagedustel – ning nende vahel on salajased uksed.
**
Väga paljudel poolikutel hingedel on energeetiliselt puudu osad, hingesüdamik ja tema eelmise elu armastuse energia poolt salvestunud kohad, kuhu hingeteadvus talletab kõige olulisemaid emotsioone sellest reaalsusest – ja sellepärast on nende jaoks praktiliselt võimatu iseseisvalt avastada universumit läbi unenägija aja- ja ruumitasandi.
**
Astraalilma jaoks ei ole olemas aega sellisel kujul, nagu meie seda lineaarsena tajume, vaid astraalmaailmas võib olla suvaline aeg, kuhu viib meie ruumist suvaline uks, mis Jõu abiga avatakse.
**
Jäta meelde see ajastuid läbiv ütlus, kus üks hiina tark nägi unes, et ta on kollane liblikas, kuid hetk hiljem, pärast sügavamat tunnetust leidis hoopis, et ta on hoopiski kollane liblikas, kes näeb unes, et on hiina tark.“ Selles fraasis peitub kogu meie elu tõde, mis paneb aluse ja annab ülevaate inimesest kui vaimolendist, kes kogeb füüsilist maailma läbi oma astraalse olemuse.
**
Sa võid omada jõudu, sa võid näha suurt plaani, sa võid näha inimese sees olevaid kõige suuremaid ja varjatumaid saladusi, isegi selliseid, mida inimese enda mõistus blokeerib. See kõik ei suutnud päästa neid rahvaid hävingust, kuna nende kõige targemad mehed olid keskendunud ja ära eksinud Teise Reaalsuse rägastikku ja nende teadvusel ei jätkunud aega tegeleda maailmaga, mis oli varjupaigaks nende astraalsele hingele. See oli nii eile, võib-olla ka homme ning ka ülehomme. Kaksikolendil, kelle maine keha on meie dimensioonis ja Teine Ise paikneb peenmateeria kõrgemates sfäärides, on vaja igal ajahetkel säilitada kontroll nii oma keha kui ka hinge üle; alles siis võime rääkida tasakaalust maailmade vahel.
**
Don Eljo ütles talle: „Sel momendil, kui tunned, et enam väljapääsu pole, siis aitab sind ainult sinu Teise Ise teadmistesse kogunenud tarkus, lastes lahti mõistuse kütkeist, teed sel hetkel midagi sellist, mida sa ei suuda ette kujutada, et olukorrast pääseda. See on kui mäng surmaga, kus väikseimgi viga toob kaasa sinu olemuse lahustamise kohas, kus oled; ja sinust ei jää isegi seda järele, mis juhtub hingega, kes lihtsalt lahkub oma füüsilisest kehast oma taustsüsteemi maailmas.“
**
Inimese hing on kõrgtehnoloogiline elusvorm ja selle sees valitseb süsteem, kord, mille järgi asjad on paigutatud.
**
Meil, kellel on jõud, on võimalik oma hinges rännata ja kui sa õpid seda ükskord tegema, avastad, et sinna sisse on peidetud mitte väiksem universum kui see, kus me praegu oleme.
**
Ilus kosmiline öö kõrgus suures avaruses, see oli kusagil, mille täpsest asukohast sul pole õrna aimugi, aga ühel hetkel äkki oled. Sa ärkad justkui Teises Reaalsuses ja sinu olemus on üks sellega, kes sa oma sisemuses oled alati olnud. Sellest on raske aru saada inimesel, kes pole ise mitte kunagi suutnud oma Esimese tähelepanu Ise tegemisi viia kogu oma tervikuga üle meie Teise Ise teadvusesse. Kaksikolenditena selle universumi kõiksuses on jõuga inimesed rändajad, kelle teekond ei jõua kunagi lõpuni. Sa oled alati teel, ükskõik millist elatud elu sa ka ei meenutaks. Kõik need hetked inimese elust selles suures kosmilises kompotis on kaduvväikesed ja tühised, kui sulle meenub rännak, mis kunagi ei lõppe.
**
„Ma tean, et inimhinge tühjuses valitseb selle teadmise kohal kõle sügistuul, mis koltunud lehti keerutades laseb tunda ainult mõttetust, elu mõttetust, või siis asendab selle tühjuse nende jaoks mingi hurmaga, millest joobumisel ei ole lõppu.“
**
Kui ma esimest korda aru sain, et olen olnud teel terve igaviku, jäi ka mulle hoomamatuks, miks peab olema kogu aeg teel, miks peab olema eesmärgiks kuskile jõudmine. Jõudmine kohta, mille olemasolus ei või isegi kindel olla, mida ei suuda ette kujutada. Sellest on möödas palju hetki. Jõuga inimesed ei loe aastaid, nad loevad hetki, milles jõud avaldub, nii ei ole kunagi ükski ajaline substants sinu jaoks piirav, sest sa tead, et järgides jõu vaikset survet ja järgnedes talle, samaaegselt usaldades tema kätte kogu oma elatud eksistentsiaalse olemuse, viib see tundmatu maailmakõiksust juhtiv jõud sind iga kogetud hetkega lähemale ja lähemale oma teekonna lõpus olevale jõupaigale. Kohta, kus kunagi alguse said – see on kodu, sinu tõeline Hinge Kodu.“
**
Hetked elus pakuvad nauditavat vaatemängu, kus energiad kasutavad inimesi kui nukuteatri näitlejad käpiknukke, andes neile identiteedi ja rolli kuskil taustsüsteemis. Rahul on nii näitlejad, nukud kui ka publik. Ning väga üksikud nendest suudavad näha seda tervikpilti ja saada aru, et tihtipeale pole osapooled üksteise sügavamast olemasolu tähendusest üldse teadlikud.
**
Tühjusel meie sees, meie ümber on väga suur roll. Kui sa lased ennast tühjusest haarata ja see matab su endasse, siis ühel hetkel sa tajud, kuidas aeg peatub. Kogu sinu mina-pilt läbi Esimese Reaalsuse tardub sellest tühjuse kallistusest ja hakkab värisema kui haavaleht tuule käes.
**
Selline on selle hetke väärtus, mis Jõuga inimese poolt on talletatud
tema hinges. Ja kui Jõuga inimene tajub endas liiga palju mälestuste energiat, siis tühjus on see, mis selle ise ära lahustab, ilma et sa peaks sellega tegelema ja välja hingama. Ma olen samamoodi nagu sina, terve oma elu varjanud seda teistsuguseks olemise poolt ja sellepärast ma mõistan sind väga hästi, mida see tähendab. Minu torn oli samasugune MINA-pildi väljendus, mille lõhkus Teine Reaalsus oma Jõududega, kuna ma püüdsin ennast eemale viia oma tõelisest teest.
**
On üks reegel, seaduspära meie reaalsuste vahel. Kui Jõuga inimene õpib aega veetma oma unenägemises ja Teises Reaalsuses, siis muutub tema füüsilise keha energeetika omaseks tema teise teadvuse omale, kuna meie tegelik olemus on rohkem pärit unenägemise reaalusest kui füüsilisest maailmast – ja sellest ei pääse ükski Jõuga isik, kui ta ei tee Jõupööret ega ütle välja oma taotlust selle jaoks.“
Aga Jõul on meiega alati oma plaan ja sa võid mõelda, mida tahad, valida mis tahes, aga kui on kõrgem eesmärk, mida sina ei tea, siis Jõud teeb kõik selleks, et läbi suruda alati oma tahe.
Nagu sa näed, printsess, ei erine Jõuga inimene eriti palju Jõuta inimesest. Mõlemate valikud on piiratud, vahe on selles, et meil on kingitud teadmine koos reeglitega piirangutest. See on siiski parem valik, kui olla kellegi toit.“
Tõde on selles, et iga arusaamatu asi saab ükskord aja jooksul selgeks. Igale sellisele tükile selles pildis oma koha leidmine on sinu töövõit ja annab justkui autasuks teadmise, et oled õigel teel. Kuid milline on see õige tee, kui valikuid on palju ja kõik neist tunduvad head?
**
„Meie teadvus Esimeses Reaalsuses, mis on ühendatud alateadvuse kaudu meie Teise Isega, annab meile vaikselt signaale, et see füüsilise maailma kodu pole päris kodu, püüdes suunata iga inimest vaatama oma hinge, täpsemalt öeldes vaatama oma hingesüdamikku, sest palju vastuseid on peidus just seal. Astraalkeha otsetähendus on väga iidne, viitega tähtedele, ja see ei ole tekkinud mitte sellepärast, et keegi tahtis seda nii nimetada, vaid see on tulnud Jõuga inimestelt, kes on õppinud oma teadvust kehast väljutama, suunates selle oma astraalkehasse ja lenneldes vabalt Universumis tähtede vahel, erinevates maailmades, reaalsustes. Aga inimesena, kes on elanud kogu elu maa peal ja unistanud lennust tähetolmus, unustas minu Esimese Reaalsuse teadvus alati ära kõige tähtsama ning jäi, suu lahti, keel ripakil, imetlema vaatepilti, aga Teine Ise rikkus kogu selle ilu ja käskis keskenduda teele, et pärast oskaks tagasi koju tulla.
**
„Tead, Lualoke,“ ütles hetke pärast Don, „vahel ei usu ma ise ka seda kõike, mida olen näinud, tundnud ja kogenud – ning see väsitab. See väsitab mind nii palju, et ma ei taha mõnikord üldse mitte midagi mäletada, sest kui kõik need mälestused ja reaalsused segunevad, peab olema sul tohutu kontroll, et mitte kaotada iseennast iseenda sisse. Ja see oleks kõikidele inimestele, olgu Jõuga või Jõuta, kõige esimene eesmärk oma rajal, et suuta vaigistada oma tajud ja lülitada
ennast välja võrgustikust, millega oleme pidevas ühenduses ja mis kuvab sulle seda, mida peab vajalikuks ning millest moodustub sinu reaalsus. Aga see ongi see kandikul etteantud valik, millisena tahetakse, et sina näeksid ja tajuksid reaalsust.
Aeg-ajalt ma kirjutan luuletusi iidses kokkuvõtte vormis, kus iga sõna taga on sügav olemuslik mõte, tõde, sest luule on nõiduse üks vorme, aga nende jaoks on see ilukirjanduslik loome, üllitis.
„Jaaaa, sügav. Filosoofiline. Ilus.“ Nii ütlevad nad selle peale, mõni poetab ka pisara, aga see on ka kõik, sest juba järgmisel hetkel matab reaalsus nad endasse, nad muutuvad jälle tavaliseks toiduks, tööriistaks.
„Me oleme jõudnud ühe suure tõeni, mu pimeduse kuningriigi valguse printsess. Sa pead tegema tegusid, mis on tasakaalus. Kui sa ühe käega annad, siis teisega võtad. Nii sinu paremal kui vasakul käel on oma funktsioon. Ja sa ei ole Jõu jaoks pime tööriist, vaid sa säilitad oma erapooletuse Jõudude vahelises Jõukatsumises ja teed seda, mida sina pead vajalikuks.
**
Jõuga inimene, kes ei vali poolt, hakkab käima oma südamega rajal. Ta taotleb oma ellu enda jaoks parimat Jõudu, mis aitab tal jääda iseendaks.
**
Ma ütlen sulle ühe saladuse, mu printsess, jäta see igaveseks meelde, ükskõik millises elus sa ka uuesti ei alustaks: me oleme selle Jõu jaoks, mis hoiab seda suurt Universumit koos, kõik võrdsed. Ei ole olemas head ega halba. On olemas pidev edasiminek ja liikumine.
Kui sa täna teed teo, mis ei ole Valgele kohane, siis homme järgid sa Jõudu, mis tõukab eemale Musta. See on esimene reegel, mille järgi ma teen kindlaks Jõuga inimese Jõu. Ta on mõlema poole Jõuga alati suurepärane manipulaator, teades täpselt, kust jookseb piir, mida ta ise ületada ei tohi, et mitte sattuda emmale-kummale poolele.
**
„Ma ütlen sulle, mis on igav,“ sõnas Don, ikka veel naeruselt. „Sinu laiskus oma unenägemise harjutuste praktiseerimises on igav. Meelsamini sa jooksed, hüppad ja ajad koos karja oma rüütlitega taga seda ühte süütut kollast liblikat lilleaasa kohal. Sellise tempoga liikudes saab mul enne aeg otsa ja siia ma ütlen ühel päeval, kui seisan sammastega ruumis ja Jõud kaalub mu laitmatust ja tegusid tõekaaluga, et kuna printsessile meeldis mängida palli, turnida puude otsas ja sülitada lossiaknast kiilaspäistele kuningapoegadele otse pähe, ei olnud mul aega viia oma Esimese Reaalsuse ülesannet lõpule ja ma palun uut võimalust.“
Don oli seda öeldes väga tõsine, aga kogu tema sisemus naeris nii nagu ikka, sest ta teadis, et Universumil on vahel väga veider huumor ja see, mida ta äsja lausus, võib saada tõeks.
See ingel rääkis minuga meeltes ja ütles: „Nõiaks ja sõdalaseks olemine ei välista, et oled olnud üks meie hulgast, sest ka meie ei ole poolt valinud; me oleme sõltumatu suurus koos kotka, mao ja Jõududega, mis on arenguks loodud ja meie jaoks on kõik võrdsed – kõik, mis on selle Universumi ehitusblokkidest ja energiast tehtud.“
**
„Sellepärast, printsess, et Jõuga inimesed näevad ühes ajaühikus mitut tasandit korraga ja need salvestuvad ka kõik ühekorraga meie hinges ja pärast, kui neid sealt lahti harutan, mõeldes, mida sa sellega mõtlesid, miks sa sellise küsimuse esitasid, mispärast naersid või kulmu kortsutasid, siis näen ma sind läbi kahe reaalsuse korraga.
**
„Ka Jõuga inimene, kui alustab oma uut taaskehastust, käib läbi peaaegu samad arenguprotsessid, mis ka Jõuta inimene. Ainuke vahe on selles, et tema maailmas on palju rohkem infot, mida ta vastu võtab, läbi töötleb ja selle ka enda jaoks arusaadavaks teeb.
**
Halb on see siis, kui inimese hinge kanal on avatud nutu või enesehaletsuses kaudu, sest siis võib juhtuda, et sellest teisest maailmast tulev reaalsusi muutev-hävitav Jõud võtab kaasa tüki sinu hingest ja see, printsess, on juba väga suur probleem, kuid ega igakord ei kaota inimene oma energiat-hingeosa läbi surma; seda jahitakse ükskõik millisel viisil, eriti siis kui mängus on suured emotsioonid, mis inimese teadvuse ja kontrolli välja lülitavad.
Anorgaanilised olendid vaatlevad alati suure naudinguga sureva teadvuse helendavkoore kildudeks purunemist, kui see kotka noka vahel ragisedes murdub.
See oli väga tühi tunne, mida tajusin seal, selles hetkes polnud kübetki lootust, oli ainult fokuseeritud ootus.
Kui sinu lähedane ületab teispoolsuse piiri, on ta kadunud ainult Jõuta inimese jaoks. Jõuga inimese jaoks asuvad nad alati kõrvalruumis, ukse avamise kaugusel. Ma tean, mis maksab meie Esimese Reaalsuse energia sealpool, sellepärast olen ma teda toetanud, samuti ka isa, kellega ta nüüd koos on. Kuid juba uues kohas, mitte enam seal.“
Kas tead, printsess, põrgu ei ole selline paik, millest räägitakse hirmulugusid – see on koht, kus tehakse põhjalik kokkuvõte oma teekonnast. Analüüsitakse läbi iga oma elatud hetk, saadakse järk-järgult teadlikuks oma hinge suurusest ja valitakse teekond edasiseks. Aga see pole ainuke põrgu, mis on olemas.
Iga inimese sees, nii Jõuga kui Jõuta, kui tal on olemas hing ja südametunnistus, asub üks põrgutest südame ja hinge vahelise kanalis, kus kaks olemust, kaks maailma reaalsust põrkuvad huvide konfliktis ja mõlemad kisuvad sinu hinge oma poole.
Süda Esimese Reaalsuse tegemistesse, Teine Ise Teise Reaalsuse maailma. Ja sina, kes sa oma teadvusega elad oma hinges, avades uksi, aknaid, kõndides maalide galeriis, oled kahe risttule vahel.
„Mulle meeldib see kokku võtta lühidalt: tõeline põrgu on teekond iseenda hinges.“
**
„Vaata, printsess, me kõik soovime oma elus teha ainuõigeid otsuseid ja valikuid. Kui sinu elus on ainult võidud, siis muudab see sinu hinge, sest kõike peab olema pooleks, nii võite kui kaotusi. Muidu võtaks see ära võimaluse olla täna siin. Meie valikud viivad meid rännakule, kus mõistame iga oma sammuga elu sügavamat tähendust ja tunnet, et sa tõeliselt OLED. Kõik need asjad, mis on sinu elus olnud, on vajalikud ja teinud sinust selle, kes sa oled.
**
Inimkehas olemine pakub rõõmu, tundeid, naudinguid, võimet tajuda energiate sügavust, mis meie maailma läbib ja saada ka osa sellest päikesetuule vihmast. Aga inimkehas olemine koos hingega annab sellele olemisele sügava varjundi ja tunde igavikulises olemises.
Igas uues päevas, öös, rännakul koged sa pidevalt midagi täiesti uut, esimest korda, olgu see siis emmas-kummas reaalsuses. Isegi kui sa oled seda varem läbi elanud, aga ei mäleta, siis on see ikka selle hetke olemise vormi jaoks esimest korda. Ja nii sa rändad elust ellu, päevast päeva, tunnist-tundi avatud meeltega, lastes oma tunnete filtrist läbi hindamatu väärtustega hetki reeglite rägastikus.
**
Kui Jõuga inimene on liikunud piisavalt sügavale oma hinges, kui ta seisab oma rajal, viibib hetkes ja vaatab tagasi, siis esitab ta endale need küsimused. Vaadates nii kaugele tagasi, kui tema mälu ulatub. Ühel hetkel ei liigu ta ei edasi ega tagasi, ei vasakule ega paremale, vaid istub vaikides maha. Täpselt keset oma südamega rada ja palub oma sisemisel hingevalgusel leida tõde, et aru saada, kas on aeg ümber hinnata reeglid, mis takistavad tõelist arengut ja teha uued, et saaks osa sellest, mida varem veel pole oma ellu lasknud, kuna reeglid olid sellised.
**
Kui Jõuga inimese energia hakkab kasvama ja seda jääb rohkem üle kui tavaliselt, siis aktiveerub meie Teine Ise palju sagedamini kui muidu. Inimesed ei tea seda fakti, vaid arvavad, et uned on alateadvuse, päeval läbielatu ja muidu abstraktses vormis olev jutustus, mille aju omaenda pingetest vabastamiseks loob. Tõde on aga täpselt kahe vahel. Ühest küljest on see tõesti aju füsioloogiline protsess, teisest küljest on uni aga täis Teist Reaalsust, kus kaks maailma segunevad. Ja on ka kolmas lähenemisvõimalus: uned on mugavad istmed avakosmoses, kus sinu läbielatavat seiklust naudivad teadvused teisest Universumist, kes on täielikud vastandid sellele, kes oleme meie
**
Sa arvasid, et sinuga toimub midagi, mis on omane hulludele. Selles on natuke tõtt, mu printsess, sest ka hullud on oma mõistuse kahe reaalsuse vahele kaotanud, nende reaalsuses seguneb hulk erinevaid tasandeid. Vahe Jõuga inimeste ja nende vahel on see, et selja peal olev kokkupanemisepunkt, mida mööda toimub kogu meie maailmapildi energeetilise voo edastamine, liigub Jõuga inimesel alati tema alguspunkti tagasi. See teeb ainult nihkeid üles-alla, paremale-vasakule, aga iga kord, kui Jõuga inimese unenägemine, unenägu, sisemine rännak või astraalrännak lõppeb, suudab ta taastada oma mälust viimase asukoha – keha, kus on tema hing reaalselt – ja see on meie ja nende vahe.
**
„Iga inimene, kes siia maailma sünnib, saab endale osakese oma vanemate energiast. See on reegel. Nii ema kui isa annavad kumbki oma osa energeetilisest potentsiaalist ja iga lapse sünniga kahaneb nende teadvuse helendus, aga see on viis, kuidas Universum toimib meie tasandis, kes me oleme duaalsed kaksikolendid. Oleks hea, kui kaks vastandenergia kandjat leiaks teineteist tingimusteta armastuses, sest siis on sellel tulemus parim kõikidest muudest võimalustest, mis kaasneb vaimu materialiseerumisega meie füüsilisse maailma. Aga kui see ka pole nii, siis Universumi ja kotka jaoks pole vahet, sest iga uue inimolendi sünniga võetakse vanematelt ära osake nende teadvuse helendusest, mis on selle inimese sees kuni elu lõpuni.
**
Me oleme Universumi ehituskivid, kellest luuakse elu ja ehitatakse uut maailma, paremat kui eelmine. Iga uus kehastus on parem kui eelmine, teadlikum kui viimane, õnnelikum, ja see on viis, kuidas Universum toimib. Ei ole tähtsust, kas sa oled pimeduse või valguse poole peal – neis mõlemas on oma hetked, mis väärt elamist ja mitte keegi pole ei parem, ei halvem.
„Don,“ küsis Lualoke kindlameelselt, „ütle mulle, kas sõdalased ja Jõuga inimesed üksteisele ka tegusid läbi kontrollitud narrusi teevad?“ Don raputas pead ja lausus: „Ei, printsess. Sõdalased on omade keskel need, kes nad on ja igaüks neist teab teise tegusid, maske, narrusi, südamega rada. Sellepärast oleme meie, Jõuga inimesed, kes on ühtlasi ka sõdalased, parimad kaaslased üksteisele, sest nii üksteist toetades liigume me kõik ühiselt kõrvuti radadel, mis võivad ka läbi põimudes saada üheks ja ülevalt vaadatuna on see tõesti nagu üks rada, aga siiski on need eraldatavad, jättes igaühele meist enda oma.
**
Ja kui sa ei suuda leida seda valgust ja väljapääsu, on võimalus surra iseenda sees iseenda keskel või võtta vajalik tööriist ja lõhkuda kõik need enesepeegeldused ja peeglid, mis moonutavad tõde ja sulgevad sind maailma, mis on kõige puhtam egode ja teadvuste illusioon Esimeses Reaalsuses.
Algus ja lõpp on kui mõõdetavad väärtused ajas ja ruumis ja nende suurus on piiratud raamidega – nii, nagu inimkeha, kui see on piiratud oma teadvusega ainult keha piires, on kui vang vanglas, millel pole müüre ega oksatraate. Sa oled tegelikult vaba ning ainukesed asjad, mis sind veel vangis hoiavad, on sinu enda teadvuse sidemed, reeglid, hirm muutuste ees, hirm alguse ja lõpu ees, mida tegelikult ei ole olemas, vaid see on mõttekujutelm, ent siiski nii võimas illusioon, et sa rabeled selle sees, otsides väljapääsu kui peeglite labürindis, kus igalt
poolt peegeldab vastu sina ise, aga see, mida sa otsid, on valgus.
Uks valgusesse, et mitte näha üksnes iseennast, vaid avatud maailma sellisena, nagu see on – läbi absoluutse kosmilise puu tõe energiast särisevate silmade.
**
Nagu ma juba varem olen öelnud, printsess, on Jõuga inimeste üks silm must, teine valge. Aga nende teod on segu mõlemast. Ning nende mõtted on täpselt keskel ega lase end mõjutada mitte ühestki äärmusest, mis sunniks tekitama enda sees duaalset mõistmist ehk vastuolu. Igasugune vastuolu tapab Jõudu sinu sees, kuna see on kui elekter, mille kaks vastaspoole laenguosakest pidevas kokkupuutes ei suuda üksteise polaarsust muuta, vaid nende vahel on sädemed, mis lihtsalt kurnavad, kulutavad, aga lahendust ei tule. Kui sa seda mõistad, siis saad aru, et need vastandlikud laengud tuleb panna enda kasuks tööle ja siis saad õpetada ka teistele, kuidas seda teha ning kuskohast on võimalik saada see puuduolev energia, et suunata see oma kaksikolendi ja teadvuste ühendamiseks läbi unenägemise maailma. Ning pärast seda ei ole enam miski endine.
**
Need kõik on oleku vormid olnud hetkedest, mis enam kunagi tagasi ei tule, kuna kõik on pidevas muutmises. Maailm, aegruum, kosmos. Ainuke, mida sa sel hetkel tunned, kui võtad kokku need mälestused ja tajud, on see HETK, kus sa seda teed ja kes sa sel hetkel oled. Ja määravaks saavad sinu teod just sellel hetkel ja nende inimeste keskel, kellega seda hetke jagad. Ja kõik muu on sinust kaugel justkui Teises Reaalsuses ja sind seob selle Teise või kauge Esimese Reaalsusega ainult mingi ühine nimetaja, ühine aja voolavus, mateeria võnkumissagedus ja ühtne tajumissüsteem maailmast, milles oled, hetkes, milles oled.
**
Nii nagu aatom seob elektrone ja väiksemaid osakesi, seob päikesesüsteem oma külge planeete ning päikesesüsteem omakorda on väike osake galaktilisest tolmust. Sama on ka hingedega, kus iganes ajas ja ruumis ning tasandis nad ka ei eksisteeri, oma teadvusega on nad seotud ühe või teise süsteemi külge. Jämefüüsilise maailmas kehtib seadus, kus igale Jõule mõjub samasugune vastasjõud. Hingede maailmas toimib see täpselt samadel alustel, kuid seal on juures veel üks eripära. Väiksemat hinge tõmbab alati suurema väärtusega hinge poole, kuna seal on areng, seal on info, teadmised, teadvuse helendus.
Hingede tasandil tekib iga hinge vahel.
**
Kas oled täheldanud, printsess, et inimesed näevad tegelikult maailma läbi enda sisemise peegelduse? Sellepeale võib öelda, et kõik, mida inimene näeb, on puhtalt tema sisemise peegelduse vili. Kuna me koosneme suurelt jaolt veest, on kogu meie keha kui suur veekogu, mis ei ole küll peegelsile, mille pealt vaadata oma peegelpilti, kuid see sama vesi meie sees tekitab peegelduse ja isegi suurendab seda vahel kordades. Ja nii on, et kõik, mida me endast välja kiirgame, on põhiliselt Universumi energia peegeldus läbi meie sisemise peegli, mille vahel on erinevad filtrid – mõistuse, südame, alateadvuse tasandil. See, kuidas inimene, olgu ta kas Jõuga või Jõuta, maailma näeb, on puhtalt tema sisepeegli peegelduse avaldumine, mis tähendab seda, et kui sa näed kellegi sees ILU, siis on see sama ILU ka sinu sees. Kui sa näed, et keegi on midagi muud, ükskõik, mis iseloomuomadust või omadussõna sa ka ei kasuta, võib alati tõmmata võrdusmärgi ja vaadata samamoodi sellele inimesele otsa, sest tema sisemine peegel on häälestunud nägema just seda, mis teda teiste juures häirib. Kui meie tõefiltrid on umbes ja takistavad Universumi energia vaba voolamist, peegeldust meie sees, siis võib teises olev
armastus sinu jaoks olla arusaadav hoopis muud moodi. Nõidus, mu printsess, sõdalase tee ja muud tegevused, mis on suunatud iseendaks saamise heaks, on just nimelt omaenda sisemuses korra loomine, kus mõistuse ja alateadvuse tekitatud filtritest eemaldatakse infot moonutavad suurused. Nõiad ei tee muud, kui löövad oma peeglid läikima, avavad nad võimalikult suureks ja on valmis tajuma igat energiapeegeldust, mis läbi nende või nende seest või väljastpoolt tuleb. See oskus on kõikidel, nii Jõuta kui ka Jõuga inimestel.
**
„Tead, Lualoke, peegel on uks maailmade vahel, kui sa vaid oskad seda uksena kasutada. Aga tavaline inimene näeb seal ei midagi muud kui oma ajutist vaimu vanglat ning füüsilist keha. Ja kui inimene vaatab liiga tihti peeglisse, jäädes imetlema oma peegelpilti, võtab see kogu tema tähelepanu, salvestub igasse tema teadvuse tajusse, milles ta endale ütleb: „Ma olengi see, kes sealt välja paistab, see olen MINA,“ ning sellega võtab ta ära endalt kõik võimalused näha tõelist ennast. Aga tõeline tema on seal peegli sügavuses, kõige viimases kihis, kuid enne peavad need eelmised kihid hävinema, kaduma või lihtsalt kustuma. „Eljo, kas sa tahad öelda, et sõbrad on pahad?“ „Ei,“ vastas Don, „üldsegi mitte, sest kui sa nagunii pole Ise, on sõbrad need, kes
tasakaalustavad kaost sinu sees, täites tühjust. Ja see on kasvukoht sinu elus. Aga sa pead olema väga hoolikas ja vaatlema, kuidas üks või teine sõber sinu tegemisi mõjutab. See on ka üks põhjusi, Lualoke, miks ma sõdalasena-nõiana ja rändurina ei ole kunagi kedagi lasknud väga lähedale, kuna ma tean, et siis muudab tõde värvi ja pole enam mitte roosa, vaid lilla
**
„Don, sõbral ja sõbral on vahe. Suur vahe. Nii ei saa öelda, et kõik on ühesugused,“ ütles Lualoke. „Ei,“ vastas Eljo pead raputades, „on sõpru, kes küündivad ainult esimese Jõuringi tasemeni, on sõpru, kellele leiad koha südames ja jagad ka seal olevat armastust. Aga need, kes leiavad koha hinges, need ei ole sõbrad. Ja nad ei saa ka kunagi selleks. Ma ei tea, miks see nii on, aga ma olen kogenud seda, et need, kes sobivad sinu hinge, ei sobi sinu sõbraks ja need, kes sobivad sinu sõbraks, ei sobitu kunagi sinu hinge. Ja see teebki need Jõuga inimesed üksikuks, kes hoiavad oma sisemuse puhtana, kuna sõbrad täidavad tühjust ja moondavad oma energiaga sinu sisemist tõde. Ma ei oska sulle öelda, Lualoke, miks see on nii, aga ma ei ole veel teistsugust võimalust avastanud.“ „Don, aga kuidas nimetatakse neid, kes saavad koha hinges, kuidas neid kutsutakse?“ Don vastas: „Sa võid neid enda jaoks nimetada, kuidas tahad, aga tavaliselt on neil nimi, ja sa kutsud neid selle nimega, nagu nad on. Ning nad ei ole kunagi välja kasvanud sinu sõprade hulgast, ka see on reegel. Nad tulevad ootamatult sinu ellu, kõige ebasobivamal ajal, siis kui sa enam ei usu ja ei oota sinna kedagi – ning kui sa pole ise suutnud sel hetkel oma sisemisi peegleid lõhkuda, teevad nemad seda sellise Jõuga, et sa kuuled ainult purunevat klaaside klirinat ja oled toimuvast vapustatud.
**
Iga sinu teoga, mida sa teed, seotakse sinu energiakookoni külge nende teadvuse kimbud, mis moodustavad ühisosa ja suurima tähelepanu võtab enda alla füüsiline maailm, mille peegelduse ühisosa ühesuguseks avaldumiseks vajatakse meeletut Jõudu ja see ei tule mitte kosmilise puu küljest, Lualoke, vaid selle maksame meie ise kinni oma emotsioonide energiaga. Iga tegu, mis sa teed oma füüsilise keha reaalsuses, toidab seda projektsiooni, sest kui sa sööd-jood midagi, seedid sa oma energia teadvusega läbi ei midagi muud, kui just neid maailma ülalhoidvaid energeetilisi vorme, millele on kuju, mõtte ja toime andnud teised teadvused väljaspool meie reaalsust. Pimeduse kuningriik ei ole, mu printsess, midagi muud kui suur õppeväljak, kus käivad kätt harjutamas erinevad Jõukesed, Jõud, eluvormid.
**
Minu tõelised tunded, kui need kord on tekkinud, kas siis hinge või südame tasandil, ei ole kunagi oma kuju ja vormi muutnud, see on ka põhjus, miks ma oma elus väga valiv olen, keda ja kuhu luban. Sest kui sa lased inimese oma südamesse, on ta seal kogu Esimese Reaalsuse aja, seni kuni surm teid lahutab ja tema teadvuse helendava koore ühe osana saab kotka osaks koos kõikide tegudega nii heas kui kurjas. Aga kui sa lased inimese oma hinge, jääb ta sinna igavesti – ajaks, mil rändurina läbid Universumit, olles teel koju
**
Printsess, me oleme KAJA, Universumi tõuge, vette visatud kivi lainetus Jõudude platool, kus iga järgmise lainega me kaugeneme oma lähtepunktist ja muutume suuremaks ja suuremaks. Me oleme kõikide Jõudude, teadvuste kaja, kes läbi meie on käinud, meid näinud, meid puudutanud. Me oleme Universumi sosin.
**
Teod on meie elu tõeline sisu, mis määravad HETKE, kõigel muul ei ole üldse tähtsust. Kui sul on olemas mitu reaalsust, Teine Ise, hing ja teadvus, oled sa suurus, kelle võimalused on piiritud. Need piirid oma elule ja tegudele sead sa ainult ise. Printsess, ära sa kunagi, kui sa lähed sõdalase rada mööda edasi, loobu oma sisetundest, ükskõik kui vastuoluline see ka ei oleks kõikide teistega, kes seda püüavad valeks tembeldada. Kes on nemad? Kas nad on näinud tõelist Sind?“
**
Ajatult lendab aeg neile, kes ajasalli embusest suudavad end välja mässida ja iga sinu päev elus omandab igavikulise oleviku hetke. Kas sa suudad seal olla kauem, kui on inimesele antud
tema Esimeses Reaalsuses, ja tunda, kuidas kõik, mis meid ümbritseb, on energia, liikumine, seotus? See kõik tuleb tühjusest ja läheb tühjusesse, ent ometi on kogu tühjuste vaheline aeg olemises, täidetud teadvusega, tunnetega, tajudega, armastusega – täidetud sinu olemisega ajas, mis sulle on eraldatud tühjuse vahelises ruumis.
**
Aga ma ütlen sulle ühe saladuse, printsess. Kõike, mida sa unenägemises näed, võid seda jagada teistega, kui pead vajalikuks. Aga ära kunagi räägi Jõumärkidest, energia sümbolitest, kui need on sinuga seotud.
**
Meie Ise on rändur Universumis, kus ta käib ühest ruumist teise, vaatab kord ühte peeglisse, kord kaevust peegelduva veepinna peale – ja kus iganes on peegeldus, võib tekkida sobivate energiate ja Jõudude kokkusobimisel uks alternatiivreaalsusse,“ lausus Don. „See on mõistusega hoomamatu, eriti veel Jõuta inimese jaoks – aga see, kes on kord ületanud oma füüsilise keha piirid ja saanud vabaks hingeliselt, võib kogeda oma elus kujutletamatuid asju ja hetki.
**
„Kas igal asjal peab olema mõte?“ küsis Don retooriliselt vastu, ent samas jätkas, „Isegi kui sellel tuletornil ei oleks mõtet, on tema mõte selles, et see annab ööpimeduses aeg-ajalt valgust. Ja kõik need, kes on eemal, vaatavad siiapoole ja tunnevad alateadlikult head sooja tunnet, kuna kord süttiv ja siis jälle kustuv tuli on vihje meie elule, ükskõik mis reaalsuses. See on vihje nii elule, mis on kui valgus, lennates kiirelt lõpmatusse, kuid ka surmale, mis saabub kui pimedus ja siis kaovad kõik sihid nende jaoks, kes on harjunud nägema valgust. Aga surm ei ole iial sihitu, sest järgmisel hetkel, kui on pimedus ja süttib valgus, annab see lootust igale hingele, sest see on suunatud valgus, see on kui rada, valgustatud rada, mis annab lootust ja näitab ära suuna. Kodusadam. Ning kodusadam on see kahes mõttes. Neile, kes on laevaga merel, on see tuletorn ainuke pidepunkt nende koduga, kus neid keegi ootab. Ja isegi kui pole olemas kedagi, kes neid ootaks, on tema jaoks siin koht, mida ta kutsub koduks, kus on hubane, soe, turvaline. Aga neile, kes siit lahkuvad, on tuletorni peegelkätelt suunatud valgus hoopis kodutee näitaja lõpmatusse, teispoolsusesse, tundmatusse. Ning see vesi on kui teadlikkuse tume meri, mida saab ületada ainult Jõuga inimene, sest tuletorni valgus on ainult suund, mis näitab kätte tee. Aga järgnedes selle valgusele, lõppeb see ühel hetkel ja ainuke, mis siis sulle teed näitab, Lualoke, on sinu hinge valgus ja seda peab olema piisavalt, kuniks teispool märkad sa õrna tuld, mis kord kustub ja süttib. Siis sa tead, et see on sinu järgmine kodusadam, mis sind ootab ja oma tulega sulle teed valgustab ning sa oled kui liblikas, kes sööstab läbi pimeduse valguse suunas.“
**
„Me oleme Smuuti kirbud, printsess, kellel on hetkes hea, aga me ei tea, kus suunas kihutab Smuuti rakend. See ei oma ka tähtsust, sest meie tegemistest tema suund ei muutu.“ Mis on Jõu poolt geniaalne? On see, et alates südamega rajast satuvad sinu teele kõik asjad, mida iganes ja millal iganes jõud need sinna suvatseb asetada. Hakkab toimuma suur kosmiline sümbioos, kus sinu valikutes on ainult südamega raja teekond, ja kõik, mis sind ees ootab, on jõu poolt sinna kinnitatud – ja sul ei ole võimlaik valida mitte midagi muud. Valikud kandikutelt on Jõuga inimese elus kuni südamega rajani, pärast seda on teekond universumi lõppu, mille peal, ühtlasi sees selles hetkes on asjad.“ Don ütles vaikselt: „Ja nii sa lohised Jõu järel, tehes tema tuules kanna- ja jõupöördeid – mõeldes, et see on sinu valik, sinu enda südamega rada…see on fiktsioon, mu must nõid, sõdalase ja inimloomuse vabaduse unelm, millel pole tõelise reaalsusega mingit pistmist. Südamega rajal on ainult üks suund, seal on ainult jõu poolt sulle valitud asjad, seal on ettemääratus jõu poolt ettenähtud aega ja kohta. Ja kui sa arvad, et sul on valik – astuda sealt rajalt maha? Siis tea, et ka see on ettemääratud, kaotades seeläbi oma jõud, saades uuesti jõuta inimeseks.
**
Kõigepealt ärkab ta oma tundes – siis oma mõistuses, siis südames, siis teise ise teadvuses, mis juhatab ta oma hinge. Ja siis vaatab Jõud talle otsa oma silmadega, mille voog raputab teadvuse helendavkoore tükke kui koogipuru lahti sinu küljest, kõikides suundades, sinu olemusest välja. Pigistab jõuga sinu kätt, südant, hinge … katsetab … kas sinu tunne on tõeline, kas sa tead, kes sa oled ja kes sinust võib saada? Ja osad – olles selle jõu pigistuste käes, lämbuvad, surres hirmu kätte, mitte veel valmis olles astuma jõu rajale …. Ja nad on sellest kõigest nii ehmunud, et katavad ennast veel suurema ja paksema pimeduseteki all, korrutades endale, et see pole tõsi, see pole tõsi … see on uni.